Et kõik ausalt ära rääkida: 2005 ja nädal pimedust

Kui vaatate meie aeda täna, näete tõenäoliselt rahulikku Eesti oaasi. Aga selleks, et mõista, kuidas me siia jõudsime – ja miks meie blogi pealkiri on Nailed It! Sort of... – peame minema tagasi aastasse 2005.

Ostsime selle maja vaid aasta pärast abiellumist. Olime noored, optimistlikud ja ilmselgelt väga naiivsed. Sissekolimise päeval avastasime, et eelmised omanikud olid mugavalt unustanud peale müügilepingu allkirjastamist tasuda elektriarved. Meie jaoks tähendas see, et vool oli välja lülitatud ja meid paisati ootamatult 19. sajandi maaelu versiooni, mis polnud kuidagi kooskõlas meie plaanidega.

Esimesel nädalal nägi meie „romantiline“ maaelu välja nii:

• Söögitegemine: Kõik valmis vana puupliidi peal. See oleks olnud hulka idüllilisem, kui parasjagu poleks väljas valitsenud juulikuine kuumalaine.

• Vesi: Vinnasime kaevust ämbriga ja tassisime tuppa. See muutis jõusaali liikmesuse täiesti ebavajalikuks luksuseks.

• Hügieen: Pesime end saunas veeämbritega, käisime lähedalasuvas järves ujumas või võtsime ette 30-kilomeetrise retke linna ämma-äia juurde nautima voolava vee mõnusid.
• Valgus: Küünlad loovad küll mõnusa õhkonna, aga lugeda unelugusid 3-aastasele võbelva küünla valgel, kui ta küsib „kes seal nurgas liigutas?“, samal ajal kui aknast paistab kummistulik hüljatud mõisahoone... see oli kogemus omaette.

See polnud just see „päikese käes peesitamise“ ja grill tagahoovis, mida vaimusilmas ette kujutasime, kui maale kolisime.

Aardejaht

Elekter polnud ainus üllatus. Maja ja hoov olid sisuliselt kellegi teise maha jäetud elu muuseum. Iga tuba ajas rämpsust üle ja aed oli tihe ohakažungel, millest võis kirvega läbi raiuda. Veetsime need esimesed kuud mägede viisi prügi ära vedades ja kaheldes oma heas plaanis osta maamaja.

Meeskond hullumeelsuse taga

Hoolimata konarlikust algusest, oleme viimased kaks aastakümmet veetnud seda kohta enda koduks muutes. Meie esialgsest ideest „lihtremondist“ kipsplaadi ja värskete värvidega kasvas välja hoopis suurem ja läbimõeldum projekt, kus mängu on tulnud nii iidsed esivanemate meetodid kui ajahambale vastu pidanud materjalid. Läbi selle oleme oma kodule andnud võimaluse veel aastasadu kesta ning hoida oma väärikat minevikku.

• Heiko: Meie resident-perfektsionist. Heiko usub, et kui tööd teha, siis tasub seda teha peitliga ja kolm korda suurema vaevaga kui ehk vajalik oleks. Tema on see, kes tagab, et asjad kokku ei kukuks, isegi kui ühe liite lõpetamine võtab tal igaviku.
• Liidia: „Suurte ideede“ autor. Minu spetsialiteet on pooleliolevate projektide rööpast välja löömine uute ja veelgi lennukamate ideedega. Olen inimene, kes hindab järjepidevalt valesti, kui kaua „vaid üks väike muudatus“ tegelikult aega võtab.
• Marti: Heiko noorem vend. Ta liitus meie hullumajaga, et „päristöös“ käsi külge panna, kuid on nüüdseks saanud meie traktoristiks ja hobuselausujaks. Ta on asendamatu kui „see tüüp, kes hoiab pika prussi teisest otsast kinni“.
• Lapsed: Vanim on 24; pärast iseseisvat elu on ta tagasi tulemas ja hetkel „nõudepesumasina halduse“ juht. Noorim on 10-aastane ja temast on saamas minu koopia – ta loobib oma ehitusideid minu omadele risti ette. Praegu „planeerime“ onni koos tähevaatlustorniga.

Neljajalgsed elanikud

• Koerad: Kõigepealt tuli Blis, meie leebe bernhardiin, kes veetis meiega 11,5 imelist aastat. Nüüd on meil Corgi nimega Hagrid (liitus 2016), kes aitab iga projektiga – peamiselt köögipõrandat puhtaks lakkudes – ja prantsuse buldog Ginny, meie oma kohalik printsess.
• Kassid: Meie stressileevendajad (ja aeg-ajalt stressitekitajad). Meie juurest on tänaseks lahkunud Jossu, Bertu ja Riki. 2025. aastal tervitasime varjupaigapoiss Jokerit ja kassipoeg Mini Catstappenit, kelle tembud meid pidevalt pead vangutama võtavad, naeratus suul.
• Hobused: Meil on tagaaias neli hobust ja kaks šetlandi poni. Nemad on peamine põhjus, miks enamik remonditöid edasi lükkub, pooleli jääb ja miks meie ideed aina suurejoonelisemaks muutuvad.

Miks „Naelapea pihta! Enam-vähem...“?

Oleme õppinud, et maal ei lähe asjad peaaegu kunagi plaani järgi. Alustad unistusega hommikusest tomatist ja lõpetad sellega, et ehitad kuus kuud peitliga puidust meistriteost. Plaanid maaeluidülli ja lõpetad nädalapikkuse ämbri vanniga.

Oleme aastate jooksul paljudele projektidele pihta saanud – aga tavaliselt pärast mõnda valet pööret, kaotatud närve ja uut õppetundi. See blogi on koht, kus me neid lugusid jagame.

-Liidia