Mõisa varjus elades

Kui me 2005. aastal selle kinnistu ostsime, ei soetanud me tavalist talumaja; me võtsime üle väikese nurgakese mõisa kompleksist, mille juured ulatuvad sajandite tagusesse aega. Kuigi, olgem ausad, tollal oli läbi prügimägede ja krundil laiutava ohakametsa seda "aadellikku" ajalugu üsna raske märgata. Meil oli visioon – ja kui me oleme üldse midagi õppinud, siis seda, et "visioon" on lihtsalt peen sõna projekti kohta, mis võtab poole kauem aega, kui sa arvasid.

Meie kodu oli algselt kohaliku mõisa kutsarimaja koos tõllakuuri ja hobusetalliga. Sel ajal, kui me oma esimest nädalat ilma elektrita mööda saatsime ja saunas kausipesu harrastasime, püüdsime endale pidevalt meelde tuletada, et seisame hoones, mis oli loodud kohaliku aadli transpordivahendite majutamiseks. See ei pannud leiget kausitäit vett end just aristokraatlikumalt tundma, aga see oli väike lohutus.

Mineviku hiilgus (ja hirmutav naaber)

Vaid lühikese vahemaa kaugusel meie välisuksest kõrgub kompleksi peahoone – mõis ise. Kunagine hiiglasliku mõisa võimukeskus seisab nüüd lummavalt kauni tondilossina. Selle klassikalised sambad ja kõrged viilud on aegamisi looduse rüppe langemas, toimides vaikiva ja aukartustäratava tunnistajana aja kulgemisele – ning jälgides aeg-ajalt, kuidas meil ei õnnestu aiaposti otseks loodida.

Selle "suure maja" ajalugu on justkui 20. sajandi ameerika mäed. See ehitati suurejooneliselt ümber 1910. aasta paiku, teenides hiljem kogukonda algkooli ja lastekoduna. Kuid aegade muutudes maja vaikis. See on alandlikuks muutev kontrast: suursugune peahoone, mis ehitati prestiiži nimel, on aastakümnetele alla vandunud. Samal ajal jäi meie tõllakuur – ehitatud praktilisuse eesmärgil, massiivsete maakivist vundamentide ja tugevate punaste tellistega – endale kindlaks. See maja kandis eesmärki, mitte pelgalt võimu üleoleku silmipimestavat suursugusest ning on jäänud lihtuses ja massiivsuses tänaseni püsima.

Eesmärgipärane arhitektuur: 1776. aasta ilmutus

Sellised abihooned projekteeriti nii funktsionaalseks kui ka suursugusteks. Pikka aega oli hoone täpne vanus mõistatus; isegi 1939. aasta arhiivikirjeldused märkisid selle vanuseks "teadmata".

Kuid me leidsime maja "sünnitunnistuse" sealt, kus see oli kogu aeg nähtaval olnud. Uksepiida kohale peidetuna sadas meile järjekordse koduparendus projekti käigus "sülle" vaskne 5-kopikaline aastast 1776. Eesti ehitustraditsioonis asetati neid sinna sageli õnnetoojateks. Katariina Suure ajast pärit 250-aastase mündi leidmine viitab sellele, et sel ajal kui meie siin enam-vähem naelapea pihta paneme, panid algsed müürsepad selle kohe kindlasti täiesti pihta ja seda väga pikaks ajaks.

• Vundament: Maja alus on laotud rasketest maakividest, et kanda tõldade raskust ja trotsida ilmastikku. Ilmastikule on see edukalt vastu pidanud; nüüd peab see vaid meie "teeme kõike ise" ambitsioonidele vastu pidama.
• Evolutsioon: Arhiiviandmed näitavad, et 1920. aastateks oli hoone "kolm-ühes" ehitis: sõiduhobuste tall, tõllakuur ja eluruumid. Ametlikult sai sellest talumaja 1932. aastal, alustades teekonda aadli teenimisest tänapäevase pereelu kaoseni.
• Esteetika: Loobudes moodsatest "lihtsatest lahendustest" nagu kipsplaat ja naastes esivanemate meetodite juurde, püüame me hoonele tagasi anda selle algse väärikuse – isegi kui me selle protsessi käigus natuke oma kainet mõistust kaotame.

Ehitades tulevikule, austades minevikku

See filosoofia juhtis meid igal sammul ka kasvuhoone ehitusel. Me ei tahtnud ehitist, mis tunduks nagu plastikust kosmoselaev 18. sajandi kivist tõllakuuri kõrval. Oleme mõistnud, et me ei "oma" tegelikult kohta, millel on nii palju ajalugu. Oleme lihtsalt selle praegused hoidjad, andes oma parima, et see vana tõllakuur peaks vastu ka järgmise sajandi. Me ei pruugi alati esimese korraga täppi panna, kuid meil on au olla osa sellest loost.

-Liidia