Kaosest koduks, reisikirjad.
Kui me esimest korda maale kolisime, lubasime endale, et siin saab olema ainult puhkus ja päikesepaiste – ei mingit köögiviljakasvatust ega lõputuid lillepeenraid, mis vajavad ülepäeviti rohimist. Ja me jäime oma lubadusele kindlaks: ainus kasulik asi, mida meie aed tootis, olid päranduseks saadud õunapuud, ja isegi suurem osa sellest varandusest rändas
Kui me esimest korda kinnistut üle vaatasime, oli see majanurk mattunud vana heina, rusude ja hüljatud jalgrataste surnuaia alla. Alles siis, kui hakkasime prahti koristama, leidsime ukse, mis näis viivat otse maapõue. Hõõrusime rõõmsalt käsi, kujutades ette peidetud aardeid või salakäiku, kui me seda räsitud ust lahti muukisime – ainult selleks,
Kui me 2005. aastal selle kinnistu ostsime, ei soetanud me tavalist talumaja; me võtsime üle väikese nurgakese mõisa kompleksist, mille juured ulatuvad sajandite tagusesse aega. Kuigi, olgem ausad, tollal oli läbi prügimägede ja krundil laiutava ohakametsa seda "aadellikku" ajalugu üsna raske märgata. Meil oli visioon – ja kui me
Kui vaatate meie aeda täna, näete tõenäoliselt rahulikku Eesti oaasi. Aga selleks, et mõista, kuidas me siia jõudsime – ja miks meie blogi pealkiri on Nailed It! Sort of... – peame minema tagasi aastasse 2005. Ostsime selle maja vaid aasta pärast abiellumist. Olime noored, optimistlikud ja ilmselgelt väga naiivsed. Sissekolimise päeval avastasime,
